Ärkasin kella tirisemise peale üles. Kell oli saamas pool seitse, kui ma heitsin pilgu kellale. Olin kohe püsti , et nägu külma veega üles äratada. Kui olin näo ära pesnud, läksin oma tuppa , et kott kooliks valmis panna. Kui kõik vajalik oli kotti topitud , sain minna kööki hommikusööki sööma. Teel kööki kuulsin kõvat norskamishäält. See oli loomulikult ema. Pidin vaikselt minema , sest ema oli öösel Wellingtonist tulnud. Mu ema tegeles turismindusega. Ta teadis kõikide maailma linnade ja kohtade kohta midagi öelda, sest tema lemmikaine oligi ajalugu. Tema kirjutuslaud oli ajaloo raamatute kuhjadega kaetud. Aga mis sellest enam rääkida, ma olin teel ju kööki. Minu hommikusöögiks oli nagu ikka müsli mõnusa maasikamaitselise jogurtiga. See äratas alati mu meeled üles. Pärast söömist kiikasin elutuppa, et näha , kuidas emaga on. Kuna tuba oli hämar, ei näinud ma midagi erilist, aga kuulsin ema mõnusat norskamist. Liikusin edasi ruttu oma tuppa, et ennast korda teha. Pidžaama asemel panin endale kollase topi ja hallikad teksapüksid ning peale jaki. Heitsin pilku seinakellale ja kell oli 15 minuti pärast saamas pool seitse. Pidin oma tumepruunid juuksed ära kammima ning vaatasin veelkord põhjalikult ennast peeglist üle. Peeglist vaatas vastu tumepruunide juustega pruunisilmne südamlik tütarlaps , kes oli valmis kooliteele minema. Oli vaja öelda veel Nipsule tsau ning väliriietesse riietuda. Nipsu oli minu armas sinilaup-amatsoonpapagoi , kes kokutas vastu:" Tere-tere , ilus neiu!" Seletasin oma Nipsule korduvalt , et tulen varsti tagasi, kuid tema ikka aina vaidles vastu:" Kes sulle , Getter , kallim on kui mina? Miks sa nii palju kodust kogu aeg ära oled?" Minul oli juba ammu sellele küsimusele vastus olemas: muidugi sina, ainult , et ma pean kooli minema ja õppima , et saaksin sind õpetada sõnu ja laule, olen nii ju kogu aeg lubanud ja alati seda teinud, sind ma ei jätaks ju eales , nagu isa ema jättis.Nipsu leppides sosistas."Ma-ma nii ko-kohutavalt hoolin sust. A-aga jah, eks sa mine."
Minu tubli Nupsu, alati truu minule. Kell on pool kaheksa ja on aeg kooli minna. Sõbrad ka ootavad juba koolis. Teel kooli , sain kokku ka mu parima sõbra, kallima inimesega(pluss ema), Merliniga. Jõudsime õigel ajal kooli õnneks. Klassi jõudes, ootas Merlinit tema kallim Karlo. Merlin istus koos Karloga ja mina olen alati istunud Janega. Kui olin vajalikud õpikud kotist välja tõstnud ja Jane tahtis mulle oma poisist Joonasest rääkida, segas äkitselt meie jutuajamisele vahele Sigrid." Noh , blondiinid, seletate jälle siin oma mõtetuid jutte. Minge parem pesema vetsupotte, ma arvan , et selleks ikka sobite." Just sel hetkel ilmus klassi Joonas, kes läks Sigridi kõrvale ja ütles:" Ma arvan, et sul pole ei Janele ega ka Getterile midagi öelda, sa õel plika!"" No sorry, kui ei meeldi, siis ei meeldi, aga tõesti , sa meeldid mulle, hakkame käima!"hakkas Sigrid seletama, ise õhetas näost natuke.Janel tuli mõte ja kasutas seda koheselt ära:" Miks sa punastad, mu sõbrake? Kas ta meeldib sulle? Anna andeks , aga see koht on juba võetud."" Või nii? Mis sa arvad sellest Joonas, kas koledik või hoopis mina, iludus? Nooh , mis kostad selle peale, ah?" pilkas Sigrid järjekordselt." Jah, Sigrid, sa meeldid mulle ... no nii üpris vähe ja minu kallimaks jääb alati Jane, minu musi!"seletas Joonas. Jane naeratas võidurõõmsalt Joonasele ja sama tegi ka Joonas ise." Olgu, siis"rääkis Sigrid õelutsedes"eks, sa vali Jane, kui mitte mina ja varsti sa seda kahetsed." Näha oli , et Sigridil oli nutt kurgus, pärast järjekordset Joonase võitluse kaotust. Ta ruttas oma kohale ja kui kell helises tundi, tegid Joonas ja Jane kindlaks jäävatena, et on kokku loodud, üksteisele ühe suure ja mõnusa kalli. Kõik olid rõõmsad peale Sigridi ja Cassandra, Kelli aga seda polnud.
Õpetaja jõudis klassi ja alustas tundi. Õpilased loomulikult istusid ja hakkasid järgnevaid matemaatika ülesandeid tegema:676, 677, 679, 681, 682, 683, 684, 685, 686, 687, 689 ja 692. Päris palju! Ega koolipäeval midagi erilist ei juhtunud rohkem, aga rampväsinud olin ikka. Oli aeg kah koju minna, sest tunnid olid lõppenud. Jane tahtis minu juurde ööseks tulla ja seda me tegimegi. Ma helistasin emale ette, et tulen koos Janega. Ema vastas mulle:" Jah , ikka kallike, aga tule ruttu , mul on sulle üks tähtis jutt!" Nii me siis Janega ruttasime minu poole ja seal see ema ootaski. Ta nägi välja nagu oleks tal sipelgad püksis. Soovitasin Janel minu tuppa minna ja seda ta loomulikult tegigi. Ema hakkas pihta oma jutuga:"Tsau Getter, tütreke! Kuidas sul koolis läks? On sul hinded korras? Kas sa saad mind ikka ära kuulata? Kas Jane jõuab ära ootata?""Tsau jah, mul läks hästi, ainult et Sigridil oli jälle meile midagi seletada. Mul on kõik hinded muidu korras jah, kõik on viied ja üks üksik neli, peaks talle kaaslase saama. Saan, saan , ema, alati leidub mul sulle aega sind kuulata. Tema jõuab kindlasti. No nii räägi, mis sa tahtsid rääkida?"naljatasin emale.Ema hakkas natuke kurvalt rääkima:" Kuule, kullake, et mulle tuli töölt siis kutsung, seekord algul Brasiiliasse, siis Prantsusmaale ja New Yorki, kokku läheb siis umbes 6 kuud, mis sa arvad, kas sa saaksid nii kaua hakkama üksi?"" Oeh, ema, ma ei oska praegu öelda, ee... 6 kuud?! Ei või olla , jälle! Aga noh, eks sa siis mine, ainult , et ütle vanaemale ka seda. Kasuta seda võimalust ära , emps, "ütlesin päris kurvalt, hoides nuttu tagasi."Jah, "pomises ema," eks see ole nii jah."Kõndisin kurvalt oma tuppa ja nägin oma voodi serva peal istumas Janet." Mis juhtus, Getter, kas ma ei või sinu juurde ööseks ikka?"küsis Jane murelikult nähes Getterit kurvana." Oih, anna andeks, ma unustasin seda küsida, ma kohe küsin!"olin enda peale pettunud."Ema, kas ikka Jane võib meie juurde ööseks?Küsin igaks juhuks üle."ütlesin emale. Ema vastas:"Jah, kallike!Ikka võib, kui ta vanemad lubavad.""Ma nii soovin, et isa ei oleks meid maha jätnud," ütlesin juba nutuselt, sest soovisin , et ema jääks ikka minu juurde, aga töö on töö, ja selle eest saab raha, mille eest saab omakorda igast tarvilikku asju."Mina samuti , kullake, mina samuti, " ütles ema juba ka päris nutuselt. Läksin vaikselt Jane juurde tagasi .Sulgesin enda järel ukse ja istusin Jane kõrvale. Jane ütles tõsiselt "Meil on tegelikult Joonase vahel veel ..."
Loodan, et meeldis , homme tuleb uus osa !
Ootatud on nii kriitika, vigade märkamised kui ka arvamused jutust.
Mõtlen, et kas kirjutan ikka edasi:)
No comments:
Post a Comment