Wednesday, July 20, 2011
Mulle pole vaja tuua taevast tähti ja kuud, et ma oleksin õnnelik, kuna ma olen ka ilma selleta seda.Mulle pole vaja uusi tuttavaid, sest mulle piisab ka oma sõbrannadest. Mulle pole vaja nuga südamesse lüüa, et ma sureksin, sest seda ma ei tee - ma ei tunne oma südant enam.Mulle pole vaja valetada, kuna ma näen, kui sa seda teed. Mulle pole vaja teeselda armastust, mida tegelikult ei ole, kuna ma saan aru, kui sa seda teed.Mulle pole vaja tekitada lootust südamesse, kuna see lõppeb igakord samamoodi - haiget saamisega.Ma olen õnnelik, ma olen õnnetu - olen nagu olen, kuid siiski tean, et suudan alati edasi minna.
Tihti me ütleme " Ei armasta ", aga hinges jooksevad meil pisarad . Tihti me ütleme " Vihkan ", aga ainult selleks , et ise usuksime seda . Tihti me ütleme " Hüvasti ", aga samas lootes seda inimest veel kord näha . Me ütleme " Mine ära ", selleks ,et inimene ei näeks meie pisaraid . Me ütleme " Mitte kunagi ", kui teame,et see juhtub veel kord . Me ütleme " Olen sust üle saanud " kui kardame tunnistada oma tundeid . Me ütleme " Olen sind unustanud " kui mõtted inimesest on alati . Me ütleme " Ma kustutasin ta nr. ära " kui mäletame seda peast . Me ütleme " Meie vahel on kõik läbi " kui kõik tegeltikult alles algab . Vahest me ei saa öelda " Armastan " kui kardame kuulda vastust . Me palume , et meid jäetakse üksi , kuigi vajame kellegi tuge . Me loodame , kuigi pole eriti mingeid võimalusi . Me ootame , kuigi teame , et meid on juba unustatud . Me unistame teades , et seda mitte kunagi ei juhtu . . .
vahel , me mõtleme , et me ei kuulukuhugile . kuid tegelikult , on meil olemas keegi , kes meid vajab ja kelle ellu me kuulume . me annaksime tema eest kõik , kui vaid kas või korrakski saaks teda näha ,et temalt kalli saada , kasvõi korraks rääkida ja muud sellist. kui me vaid suudaks lakata mõtlemast temale , kuid me ei tahaks seda , sest temale mõtlemine , toob näole naeratuse või pisarad silmi . mis on siiski salajane, kuid meeldiv . mida kõike ei suudaks talle öelda , kuid ikka ja alati jääb millestki puudu või lihtsalt , oleme veidi häbelikud , kas sõnad saavad otsa , või lausedkujunevad liiga pikaks . siiski on alatiseks teada , et see keegi hea ,kelle ellu me kuulume ja kes meid iga sekund vajab , tema kirjeldamiseks on vaja liigaliigapalju asju , kuid ega neid pole jukuskilt võtta . alati kui sa oled temaga koos , õpid sa temajuurest midagi juuurde , õpid teda paremini tundma , hindama ja saad teada tema eesmärke selles elus . tema vaateväljad aga võivad sootuks erineda sinuomadest , kuid siiski vaid sinujaoks on just tema see ainulaadne ja eriline . ta on sinu jaoks kui vesi, mida sa jood , õhk , mida hingad ja elu , mida elad .. sa lihtsalt mitte kui kuidagi , ei suudaks olla ilma temata . ning sa hoiad teda kui kalliskivi , mis maha kukkudes võib kergesti puruneda , sest sa ei taha teda mitte kunagi kaotada .! :(
Ma vihkan, et ma näen Sind öösiti unes. Ma vihkan, et ma ei suuda pilku Sult ära pöörata. Ma vihkan Su olemasolu. Ma vihkan iga sõna, mis Sa mulle öelnud oled. Ma vihkan seda kui Sa minuga Ei räägi. Ma vihkan Su armsaid näoilmeid. Ma vihkan Su kõnnakut. Ma vihkan neid hetki, kui ma Sind näen ja kui ei näe. Ma vihkan Su häält, mis ei lähe mul meelest. Ma vihkan Su piltilusaid silmi. Ma vihkan seda, kuidas teised Sind vaatavad. Ma vihkan Su lemmikmuusikat. Ma vihkan mälestusi Sinust, nii ilusaid kui halbu. Ma vihkan Su ülolevaid pilke. Ma vihkan seda, et ma Sind vihkan. Ma vihkan Seda kui sa vaikid. Ma vihkan Seda kui sa räägid. Ma vihkan Seda kui sa kõnnid must mööda. Ma vihkan Seda kui sa üritad minuga rääkida. Ma vihkan Seda kui sa teed näo, et ei pane mind tähele. Ma vihkan Su armsat soengut mis mulle kunagi hullult meeldis. Ma vihkan Su juuksevärvi. Ma vihkan Su hääletoonide muutusi. Ma vihkan kõike Su juures. Aga üle kõige ma vihkan seda, et ma ei suuda SIND kunagi vihata.
Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uksejuures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõikjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka. ja leidsin. Kas võib olla veel suuremat õnne, kui teineteise leidmine… Siis ma märkasin, et sa naeratad teistele samuti kui mulle. Sellest ajast sai sinu naeratus mulle hoopis teistsuguseks, selles oli nagu pettust. Pettust läbi naeratuse, mille ma vaid endale määratuks mõtlesin.

Alati kui ma oma aknast välja vaatan soovin , et sa kõnniksid sealt mööda . Alati kui ma mõtlen sulle , hakkan ma omaette naerma . Alati kui ma sind näen , hakkavad mul liblikad kõhus lendama . Alati kui ma sinuga räägin , tekib mul soov sulle öelda kui väga ma sind armastan , vajan ja igatsen. Alati kui ma hingan, mõtlen et need on sinule mõeldud, kuna ma elan just sinu pärast.
Subscribe to:
Comments (Atom)
